KLNY
7:07 AM Edit This 0 Comments »
Dalam dunia latest ni, org x peduli sgt dgn dunia sekeliling. Kalo kapel2 nak kiss2 kat McD pon, xde org nak tegur. Kat Masjid Selayang ni, lepas solat Jumaat, budak2 sekolah menengah selamba pakai kasut dlm kwsn solat smbil sembang kuat2 masa org tgh berdoa. Xde sapa2 nak tegur atau sound direct pon. Mungkin juga semua org sibuk nak masuk balik keje, atau nak balik sambung tido setelah tido masa khutbah.
KL dh nak jd NY kot. bangga wooo!!
So, apa susahnya kalo nak jadi 'ME'? bukan org peduli pun kalo ko pakai stokin pink dengan baju kuning? silap2 org kata ko cute mcm Angry Birds.. x gitu?

There's a part of this story bila ada watak ustaz / ustazah poyo, makcik murai, kaki bawak mulut, penyibuk dll..
Tapi sepanjang kita membesar, kita ke sekolah kan? apa tujuannya ekk? saje x bagi kita duk rumah tgk kartun pagi2 kot? atau kalo dok rumah, xde sape nak jaga kita masa mak kita pegi keje?

Sejak bila kita boleh taw inilah diri kita? Mcm mana kita boleh sedar this is ME? adakah kita dah settel at 1 point n there's no more room for a change..
p/s : kadang2 lagu2 indah itu dtg dr melodi yg simple dan lirik yg x terlalu puitis - mcm BETTERMAN - Robbie William..